Oleme kohal

Kalender

<<  September 2021  >>
 E  T  K  N  R  L  P 
    1  2  3  4  5
  6  7  8  9101112
13141516171819
20212223242526
27282930   

FIA News

Ärge tehke nii

auto g_2

 

Esimesed 14 tundi Bakuus seoses nädalavahetusel toimuva Vormel 1 etapiga on mööda saanud. Siia sisse mahub öine saabumine, mõned tunnid uinakuks ning pool päeva rajal mitte liiga sihipärast tegevust ja tegevusetust.

Esmamuljed sellest ca 3-miljonilise elanikkonnaga suurlinnast on vägevad. Linn on suur, teed laiad ja majad kõrged ning uhked. Raha lõhna on tunda nii kaudselt kui ka otseselt. Naftatööstusest elaval riigil ei ole põhjust oma rikkust varjata. „Raha lõhna“ on tunda isegi vannitoas- kraanivesi lõhnab tugevalt õli järgi ning kraanikausi kõrval on suur hoiatus, et vesi ei sobi joogiks. Seepärast on ka esimesel korrusel lifti kõrval suured pakid pudeliveega igaühele võtmiseks. Samuti jagatakse kõikidele võistlusega seotud teenistustele ning rajal olevatele punktidele ohtralt nii joogivett kui ka mullitavaid karastusjooke.

Ühest otsast on näha, et siin on ressurssi ning kogemust väga suurte ürituste korraldamiseks. Teisalt on sündmused ise ja neid korraldavad meeskonnad erinevad ning seepärast on mitmed teemad lahendatud ebaloogiliselt ja sedasama suurt ressurssi raiskavalt. Päris suur probleem oli talvel saada korraldajalt inffi, kas ma ikkagi olen meeskonda arvatud või mitte. Suuliselt pidi kõik olema OK, aga piletite ostmiseks ja viisa taotlemiseks ametlikku kinnitust ei tulnud kuidagi.
Samasugune segadus ootas mind ka öösel elamiskohta saabudes. Lennujaamas oli eraldi infolett F1 võistlusele saabuvate inimeste teenindamiseks. Selle juures kohtusin inglanna Gil Williamsiga, kes on Bakuus juba 3-ndat aastat. Ta oli just ühe vabatahtliku abiga taksot tellimas ning me otsustasime niigi odava taksosõidu kulu poolitada. Umbes 15km sõit maksab 10 manati ehk ca 5 eurot. Viitena saan märkida, et kütus maksab siin keskmiselt 0,5€ liitrist.
Gil tegutseb Silverstone ringrajal rajakohtunikuna ning on käinud F1 võistlustel päris mitmes riigis.
Athletic Village väravasse saabudes ootaski meid ees Sotši võistlusele sarnanev ebakõla. Meiliga oli meile teatud, kuidas tuleme kohale ja siis regame ennast sisse ja jagatakse nii vormiriietus kui toidutalongid jne. Tegelikkuses ootas meid röntgeni ja turvaväravatega tuulises telgis kamp turvamehi. Sisse meid loomulikult ei lastud, sest meil ei olnud veel kaelakaarte, mille me pidime seal seespool saama… Soovitati helistada oma teenistuse juhile. Kell 3 öösel! Läbi mitme telefonikõne paluti meil oodata. Mõne minuti pärast sõitis golfikäruga kohale üks organisaatoritest, kellel olidki kaasas meie kaelakaardid. Nüüd skänniti meid läbi ja me saimegi suurde hotellikompleksi sisse. Veidi kihutamist suurte majade vahel ning olimegi kõige tähtsama kontori ukse taga. Vaatama öisele ajale käis seal vilgas tegevus: komplekteeriti KP-dele raadiojaamasid jm vajalikku varustust. Saime meiegi oma särgid-värgid ning toidutalongid ja toavõtmed kätte. Suurriigile kohaselt jagatakse siin korralikult nänni; saime seljakoti, nokatsi ja 2 särki. Gili sõnul on eelmistel aastatel seda nädala jooksul veelgi lisatud. Ja muidugi ka kontserdi piletid. Reedest pühapäevani on õhtul raja juures suured kontserdid maailma tippartistidega ning kõigil kohtunikel on sinna vaba sissepääs! Ma saan aru, kui raha lihtsalt tuleb maa seest välja, siis piire pole, aga eks siin on ka suhtumise küsimus. See oli siis väike sõrmeviibe paljudele meie regiooni võistluste korraldajatele, kelle jaoks on kohtunikud ainult kulu, mille pealt kokku hoida.

Kuna hommikusööki sai vaid kella 7 ja 8 vahel, jäi mu uneaeg üsna lühikeseks. Hommikusöök oli halvaks üllatuseks isegi Sotšiga võrreldes. Haakisin ennast lätlaste Girtsi ja Janise sappa, sest nemad on siis juba teist aastat. Ülisuures sööklas võttis meid vastu hiiglaslik saba. Lätlased suundusid sellest mööda ning nurga taga oligi teine ja lühem saba. Sabatamine käis hommikukohvi/ tee järgi. Suurtest elektrikeetjatest pakutakse teevett ja ka mingit kohvi moodi jooki. Kahjuks on nende masinate jõudlus väike. Masinast tulevat kohvi jagus vist ca 10-le topsile. Õnneks oli laual ka eriti magusa lahustuva kohvi pakid. Valisin selle variandi. Kui järg minuni jõudis, jagus kuuma vett vaid poole topsi täitmiseks. Kui Sotši F1 korraldajad pakuvad süüa ikkagi sööklast valmistoiduna, siis siin on kaks söögikorda möödunud saiakeste, näkside ja puuviljadega. Võeti nii hommikusöögi kui lõunasöögi talong ja selle vastu anti suur kotitäis nimetatud tooteid. Oli üks „sändvitš“ juustuviilu ja salatilehega ning hulk magusaid saiakesi. Peagi saabub õhtusöögiaeg ning siis selgub, kas tulebki nädal aega saiakeste dieeti pidada või tuleb hoopis ümbrusest mõni „elus“ söögikoht otsida ja oma raha eest ka „päris“ sööki osta.

Pärast toiduaega oli veel 2 tundi puuduliku une korvamiseks ja siis viisid bussid meid rajale. Bussisõit läbi linna pakkus ilusaid vaateid. Kuna ringrajal sõidetakse ainult võidusõitmise suunas (seda peab tegema ka kogu teenindav transport), siis saime sõita läbi terve ringraja. Päris vägev kogemus!
Kui Bakuu linn on suursugune ja näitab oma rikkust, siis nende kord aastas rajatav Formula 1 projekt kulutab ulmelisi summasid. Alustades tänavate muutmisest ringrajaks kasutades selleks betoonääriseid ja spetsiaalseid püüdevõrkusid. Kui teleülekandest tundub kõik, kaasaarvatud starditribüünid ja boksihooned, nagu permanentsetel ringradadel, siis nii ongi. Ainult siin tehakse (ja hiljem lammutatakse) see 3-päevase sündmuse jaoks! Ja seda riigis, kus puudub tegelikult mootorisport.
Rajal näidati meile võistluse teenindamiseks vajalikud kohad: tehnilise kontrolli kontor- puhkeruum, F1 ja F2 sarjade boksid, tualetid ning läbipääsuväravad. Kui oluline nähtud, said soovijad lahkuda; vabatahtlikud said jääda ootele. Nimelt ei olnud veel selge, kas tuleb teha veidi „jõu- ja ilunumbreid“ või mitte. Tunnise ootamise järel selgus, et ikkagi tuleb. Nimelt kasutatakse FIA kaaluplatvormide kontrollimiseks spetsiaalseid 20-kiloseid raskuseid. Nii F1 kui F2 mõõteplatvormi kontrollimiseks kulub neid 50 tükki. See 2x tonn rauda tuli siis meie soojakust tassida autole ja pärast kummagi võistlusklassi tehnilise kontrolli boksis maha laadida.
Siis kulus veel paar tundi mittemillegi tegemisele. Tegelikult küll oodati, millal rajakohtunike treeningud lõppevad, rada avatakse ning bussid saavad tulla meile järgi.

Aega surnuks lüües sai kohalike kohtunikega muljetatud erinevatest asjadest. Praktiliselt kõik kohalikud räägivad täiesti vabalt vene keelt ning enamus ka inglise keelt. Minu internetis tehtud eeltöö ja tekkinud küsimused saidki kinnitust- Azerbaidžaanis puudub kohalik autosport. Nende ainus ametlik võidusõit ongi seesama Vormel1. Siin ei peeta isegi mitte rallisid ega krosse. Mitu aastat oli Bakuus vaid 1 sisehobikardirada ning just aprilli alguses avati ka esimene väliskardirada. Seegi on mõeldud hobitamiseks, kuid kohalikud loodavad, et ehk hakatakse seal ka võistluskartidega sõitma.
Bakuu GP on toimumas 3-ndat aastat. Kohaliku võidusõidu puudumine tähendab seda, et ka kohtunikele on see ainus võimalus osalemiseks- õppimiseks. Väga piiratud hulk neist on saanud käia teistel F1 võistlustel praktikal. Mõned aastad varem peeti Bakuus teistsuguse plaaniga tänavarajal paaril korral GT-autode MM-etappe. Siis toetuti neile inimestele, kes veel Nõukogude Liidus autospordiga tegelesid. Seal tekkisid probleemid sellest, et neile oli vene keel ainsaks võõrkeeleks ning ka nende vanus ei võimaldanud enam väga reibast tegevust.
F1 projekti kallale asudes muudeti just neis punktides kogu süsteemi- värvati noored ja tegusad inimesed, kes valdavad vabalt ka inglise keelt, et oleks võimalik töötada rahvusvahelises meekonnas. Esimesel aastal „osteti“ pea kogu teenindav personal sisse Bahreini ringrajalt. Kohalikud olid neile töövarjudeks ja õpipoisteks. Eelmisel aastal olid rollid vahetunud- aserid tegutsesid ning araablased jälgisid ja abistasid. Selleks aastaks on põhijõud juba kohalikel ning Bahreinist saabus vaid paarikümnest kohtunikust koosnev grupp.

Tõotab tulla huvitav nädal.

Raul Koov

Sõbrad

Facebook