Pärast 30-aastast pausi korraldati Imatras taas mootorrataste ringrajasõidu võistlus. Aastakümnete eest said legendaarsele Imatra tänavarajale saatuslikuks rohked õnnetused ja tiitlivõistluste siirdumine statsionaarsetele ja ohutumatele „päris“ ringradadele.
Paljude soomlaste südames elanud mälestus legendaarsest võistluspaigast, maailmameister Jarno Saarise jätkuv populaarsus maailmas (ka rohkem kui 40 aastat pärast tema hukkumist) ning Euroopas tänavaradadel sõidetav IRRC sari panid Imatra Moottorinkerho ja Soome Moottoriliito inimesed tööle, et taaselustada võidusõidud Imatras. Väga oluline osa selle saavutamiseks on Imatra linnavalitsusel ja ka linnaelanikel. Linnavalitsus võttis enda kanda suure osa raja kasutamiseks vajalike teetööde ja muudest ehituskuludest ning andis omalt poolt loa võistluste pidamiseks ka järgnevatel aastatel. Kogu üritus oli üles ehitatud suurte talgutena. Ühe boonusena pakuti kogu ringraja alal vaba võrguga wifi-ühendust.
Kui SML andis loa pidada sel suvel A2Racingu korraldusel auto24ringil üks SM etapp, algas ka meil varasemast tihedam koostöö Soome motoringraja korraldajatega. Tänu sellele saime Piretiga kandideerida Imatra võistluse kohtunikeks. Kui kõik „nimelised“ ja juhtivad ameti olid varem juba komplekteeritud, siis pakuti meile võimalust osaleda sellel võistlusel lipukohtunikuna. See andis meile suurepärase kogemuse rahvusvahelise võistluse nö. tagatoast. Ja näitas ka seda, et vaatamata suurele tahtmisele ja optimismile tuleb teatud asju teha ikkagi planeeritult ning arvestada igasuguseid ressursse reserviga. Excelis tundub küll kuluna, kuid kui selle reservi puudumise tõttu võistlus seisma jääb või juhtuvad traagilised õnnetused, on kahju tõeliselt suur.
IMK klubist saime lühida instruktsiooni enne võistlust- peate olema tund enne raja sulgemist stardi juures. Kõik vajalik antakse ja öeldakse seal. Selge siis.
Olles ise aastaid mootorispordi kohtunikke koolitanud, ei jäänud me lootma ainult korraldajale, vaid tegime ka omalt poolt ettevalmistusi. Auto24ringilt saime laenuks nende rajakohtunike kombinesoonid, lisaks varusime pikkade tööpäevade jaoks ka joogi-söögi varu, mis säilib soojas ja on lihtne tarbida. Kohtunikuna töötamine on paljuski sarnane ühe matkaga- sul peab olema riietus ja jalatsid, mis on mugavad, kaitsvad ning võimaldavad pika päeva väljas liikuda; samuti tuleb toituda nagu matkal või muul kestvusalal osaledes.
Korraldaja kiituseks tuleb öelda, et kohtunike ja teiste vabatahtlike toitlustamisega probleeme ei tekkinud. Mitu korda päevas toodi mile toidupakikesed söögi-joogiga. Isegi termosega kohvi oli korraldaja poolt mõlemal pikal päeval valikus. Nurinat vääris vaid kempsude vähesus ja kaugus, et meie tiheda töögraafiku juures saaks need probleemid nobedalt lahendatud.
Õigel ajal stardikohta saabudes ootas meid ees juba suurem osa kohtunikest. Peagi hakati jagama raadiojaamasid ja nimetati ka igaühe amet oma postil. Valdavalt olid KP-d komplekteeritud 3-4 inimesega. Meile Piretiga anti KP15, kus piisas kahest kohtunikust. See KP oli lisatud rajaplaani alles paari nädala eest kui toimus rajal viimane ülevaatus SML-i poolt. Nimelt on vajalik, et kohtunike punktide vahel oleks ka otsene silmside ning algselt see puudus meie rajalõigul. Meie post asus ühe 90-kraadise kurvi järel, millele järgnes tõusuga sirge üle raudteesilla. Kuigi olime näiliselt sirgel lõigul, tekitas see võistlejatele piisavalt probleeme. Kui kurvi keskel oli asfalt uuendatud, siis kurvist väljumise ja kiirendamise trajektooril oli vana asfalt sügavate vagudega. Meie töölõigus oli küll paar kergemat kokkupõrget ja mõned tasakaalukaotused, kuid kõik sõitjad püsisid ratastel.
Postil olles selgus, et korraldajad olid jätnud osa pealtvaatajate aladest piiramata. Lisaks ei olnud ka piisavalt turvamehi ning olemasolevaid ei olnud instrueeritud. See tähendas, et reede õhtust kuni laupäeva lõunani (kõikide treeningute ajal) tuli meil ka publiku ohutusega tegeleda. Startide alguseks leiti paar turvajat, kes suutsid hoida inimesed kõige ohtlikumate kohtade pealt eemal. Pühapäeva hommikuks toodi sinna ka mõned moodulaia jupid ja plastiklinti, millega oli võimalik ohualad piirata. Samas anti pühapäevase lõunapausi ajal raadiost korraldus minna meie ja järgmise KP kohtunikel turvama raudteesilla juurde, et inimesed ei jalutaks üle raudtee! Vedurimeestelt oli tulnud (põhjendatud) kaebusi selle kohta. Paarikümne minutiga suudeti leida sellele kohale siiski õiged turvajad ning me saime jätkata oma tööd võistlejate ohutuse tagamisel. Hämmastav, et selline olukord lasti üldse tekkida.
Raadiosidest moodustas üsna suur osa korraldusküsimuste lahendamine. Ilmselt polnud IMK piisavalt asju läbi mõelnud ja osa teemasid said probleemiks seetõttu, et nende teostamine võttis rohkem aega või oli lihtsalt keerulisem kui algselt planeeriti. Samuti ei olnud võistluse juhtimine väga kindel. Kohtunikele jagati korraldusi vähe, korduvalt muudeti eelnevaid otsuseid. Võib-olla oli stardi juures ja boksialal selgemalt näha, miks mingid tõrked tekkisid. Olles juhtimisest kõige kaugemas punktis ja saades infot vaid raadio teel (veidi aitas ka võistluste kommentaator), ei olnud küll selge, mis ja millal hakkab toimuma. Kummaline tundus ka see, et hilinemisi ajakavas ei püütudki tagasi tõmmata mingite paremate otsustega, vaid töötati edasi samal moel. Kuna võistlusest ei tehtud otseülekannet, siis võis seegi olla põhjuseks, miks ajakavast kinnipidamine ei olnud esmaseks prioriteediks.
Õnneks möödusid kukkumised ilma tõsisemate tagajärgedeta ning ambulantsi abi vajati vaid paaril korral.
Üllatavalt suurt tähelepanu pälvisid auto24ringi kirjadega kohtunike tööriided. Esiteks olid ülejäänud kohtunikud ilma ühtse vormita ning nemad olid selgelt kadedad. Teiseks tuli meiega rääkima- tervitama mitmeid soomlastest sõitjaid ja muid võidusõiduga seotud inimesi. Neilt sai ainult positiivset hinnangut meie raja ja selle meeskonna töö kohta ning jagati lubadusi tulla edaspidigi Pärnusse võistlema.
Kui meie olime nö. peidetud Eesti esindajad Imatras, siis võistlejate hulgas leidus ka Eesti trikoloori kandvaid sportlaseid. Külgvankripaar Tempel- Kuusk ja EMFi litsensiga võistlev Aimo Heinonen. Tema võistles oma legendaarse 250-kuubikulise tsikliga vanade tsiklite klassis.
Võistlejaid startis Imatras palju, võistlused olid pea igas stardis väga põnevad ning võistlust kohtade pärast jagus ka võistlejaterivi tagumisele poolele.
Mulle ja Piretile oli 52. Imatranajo suurepäraseks õppematerjaliks nii tulevaste võistluste töö planeerimisel kui ka oma koolitusprogrammide täiendamisel. Järgmise aasta võistlusel osalemiseks saime kutse juba koduteel olles. Loodetavasti õnnestub selle pealt arendada edasi koostööd rahvusvahelisel suunal.
Kellel järgmiseks aastaks puhkuseplaanid tegemata, siis augusti lõpus Imatra ja IRRC võistlus on kindlasti kaalumistvääriv valik. Eriti mootorrattaga liiklejatele, sest neile oli korraldatud oma kogunemissõit, mille pilet sisaldas pääsu ka võistlustele. Lisaks suurepärasele võistlusele ja julgetele sõitjatele kaasaelamisele on ka Imatra linn ja selle ümbrus suurepärane turismiobjekt. Ja linnatänavatel sööv, joov ja rokkiv rahvamass samuti.
Kohtume rajal!
Tervitustega
Raul & Piret