Pealkirjaks märgitud ingliskeelse nimega toimus eelmisel nädalal põnev spordisündmus eestlastele suhteliselt tundmatus riigis. Teen seekord ka kokkuvõtva loo lisaks igapäevastele blogidele.
Võidusõit, rada ja korraldusmeeskond.
F1 ja F2 vormelite võidusõitu korraldatakse Bakuu ajutisel tänavarajal. Ringrada on 6003m pikk ning see on mõlemalt poolt täies pikkuses ümbritsetud betoonplokkidest ja kaitsevõrgust. See tähendab 12km jaoks üle 5000 ploki paigaldamist! Rajatiste paigaldamisega alustati 3 nädalat enne võidusõitu. Rada suleti tavaliiklusele nädal enne võistlust. Lisaks asfalteeritakse vanalinnas osa tänavaid, sest need on tavapäraselt munakivikattega. Ja pärast võistlust muidugi taastatakse algne olukord… Osa võidusõiduks vajalikest rajatistest on siiski „ajutiselt püsivad“. Nende hulka kuuluvad F1 meeskondade boksid koos VIP-ruumidega ja peatribüün. Need on ehitatud ilma vundamendita teraskarkassidele ning püsivad ilmselt nii kaua kuni Bakuul on leping F1 võistluste korraldamiseks.
Ma ei oska öelda kui palju selle võistlusega oli seotud inimesi. See arv on kindlasti kordades suurem kui teistel radadel. Märkimisväärne osa ehitajatest oli ka võistluspäeval raja ääres valmis tegutsemiseks ükskõik, millise rikke kõrvaldamiseks. Lisaks abilised raja ümbruse ja ruumide koristamiseks. Nad tegutsesid pidevalt. Samas väga vaikselt ja märkamatult.
Raja sisse jäi hulk erinevaid elu- ja avalikke hooneid. Sealhulgas ka valitsushoone, mis paikneb kohe F1 boksiala taga. Selle kaunis pargis ja pargiteedel paiknesid näiteks ehitajate soojakud ning ka F2 meeskondade boksiala.
Vaatamata kitsastele oludele suudetakse Bakuus 2 vormeliklassi päris hästi ära mahutada. Tavapäraselt on võistlusnädalavahetusel kavas ka F3 vormelite ja Porschede stardid. Bakuus kahjuks nende jaoks ruumi ja aega ei jätku. Eelmistel aastatel telerist ülekandeid vaadates tekitas korduvalt küsimusi kohtunike/ rajatöötajate tegutsemise kvaliteet ja kohati mitte parimad otsused. Sel aastal paistsid need asjad paremini toimivat. Kohtunike ebakindlale tegutsemisele oli lihtne selgitus- Azerbaidžaanis puudub juba aastakümneid igasugune mootorisport. Seepärast pole ka kogemustega kohtunikke. 2016 kui toimus esmakordselt Bakuus F1 võistlus (siis Euroopa GP nime all) oli suurem osa vajalikest kohtunikest „eksporditud“ valdavalt Bahreinist. Kohalikud õppisid nende tegevust kõrvalt jälgides ja abistades. Eelmisel aastal oli kohaliike värvatud juba rohkem ning nemad said nüüd ise tegutseda võistlusel vajalikes ametites araablaste järelvalve ja õpetuste toel. Selleks aastaks komplekteeriti valdav osa kohtunikest juba kohalikest. Päris suur hulk inimesi oli nüüd juba oma kolmandal GP võistlusel. Kodumaiste võistluste puudumisel on erinevate teenistuste juhtidel keeruline valida uusi inimesi meeskonda. Kui keegi ei sobi mingil põhjusel, siis see selgubki F1 võistluse ajal… Sellepärast oli sellel aastal ka tehnilise kontrolli meeskonnas rohkem inimesi kui tavapäraselt. See andis tehnilise kontrolli pealikule Ilqar Kerimovile ja tema abidele võimaluse vajadusel inimesi vahetada. Ka meie F2 autosid teenindanud meeskonnas tehti pärast reedeseid treeninguid paar vahetust. Üks kontrolöridest oli aktiivselt pildistanud pitlane´l treeningute ajal (ametis olevale kohtunikule keelatud tegevus) ja teine kaotas igasuguse ettevaatuse ning segas sõitvaid vormeleid ning tööd tegevaid mehaanikuid. Laupäeval- pühapäeval said nad siis pühenduda kinnise pargi (parc ferme) jaoks aiakeste paigaldamisele ja vormelite lükkamisele kontrollimiseks… Lisaks väänas üks kontrolöridest jala välja nii, et ei saanud samuti aktiivses tegevuses osaleda.
Sarnane seis oli ka lipu- ja rajakohtunike ning päästjate meeskondades. Kindlasti võib öelda, et sellel aastal tegutsesid rajakohtunikud intsidentide korral päris ladusalt. Oma kohustustest vabal ajal F1 sõite jälgides tundus paaril korral, et kollased lipud oleks võinud kiiremini välja tulla. Samas ma ei tea, kuidas lipukohtunikke oli koolitatud selleks võistluseks. Kohalikud kohtunikud valdasid pea kõik üsna vabalt inglise keelt ja enamik neist on ka kõrgema või tehnilise haridusega.
Lisaks kohalikele täiendas meeskonda päris suur hulk erinevate riikide kohtunikke. Meil tehnilises kontrollis oli sel aastal 5 välismaalast: 2 Lätist, 1 Indiast, 1 Abu Dhabist ja 1 Eestist. Ilqar loodab järgmiseks aastaks seda arvu suurendada, et kogenumate väliskohtunike abiga pakkuda oma noortele paremat võimalust õppimiseks.
Rajakohtunike hulgas oli lisaks ka venelasi, taanlaseid, inglaseid, hollandlasi jt.
Eraldi tasub veel korrata, et eestlaseid kohtasin ka võistlusel osalevate meeskondade juures. Nimelt F2 hollandlaste MP Motorsport meeskonna 2 mehaanikut on Eestist.
Bakuu.
Bakuu linn asub Kaspia mere rannikul poolsaarel. Selle tõttu on seal pidevalt tuuline ja liivane. Kui muidu on linn puhas ja korras, siis liiva ja tolmuga on kaetud enamik hooneid. Kaugelt huvitavad ja nägusad paistvad klaasist fassaadid on lähedalt vaadates tegelikult väga tolmused. 3-miljonilise elanikkonnaga linna transport on korraldatud üsna hästi. Tänavad on laiad, sirged ja hästi planeeritud. Vähemalt reisijana tundus nii. Pühapäeva õhtul võistluse järel hotelli sõites sattus aga meie buss liiklusummikusse, mille tingis paar vilkurite saatel liikuvat autodekolonni. Kolonnide möödumise järel sai liiklus päris nobedalt käima. Olulistel magistraalidel saab ka juba üsna kesklinnas tee keskel olevatel põhiradadel sõita 70-ga. Veidi äärelinna poole tõuseb kiirusepiirang 90-le ning sealt edasi juba 120-ni.
Autopark on esindatud väga laia skaalaga: vanadest Ladadest ja Mossedest kuni ülikalliste Mersude ja muude edevate autodeni. Väga üldistades võib öelda, et uutest autodest (kui rääkida keskklassi autodest) pistsid olevat levinumad margid Kia, Hyundai, Opel ja Nissan. Ühistranspordiga oli sarnane suur erinevus: pealinna enda bussipark on väga moodne, samas kui paljude linnalähi- ja maaliinide busside puhul tekkis küll küsimus, kuidas need üldse sõidavad. Heaks näiteks on seegi, et nägin mitmel korral liininumbriga „punast Ikarussi“! Kes oskab öelda, millal Eestis need viimati sõitsid? Ja nagu varem kirjutatud, kütuse keskmine hind on 0,5€ liiter.
Valitsuse korraldusel tehti kümnekonna aasta eest kõikidele paneelmajadele välisilme muutus- kõik on nüüd väljast ühesuguse liivakarva värviga ning viimistletud araabiapäraselt kaartega akendega ning sammastega rõdudega. Koos uusehitistega annavad nad linnale väga moodsa välimuse. Uusi klaasiga kaetud kõrghooneid ehitatakse pidevalt juurde. Kohalike sõnul ei ole neist kõik täielikult kasutusel. Näiteks Bakuu üks vaatamisväärtustest, Flame Towers pidavat olema pooltühi. Põhjuseks kõrge rendihind ning mitteratsionaalselt suured kontorid. Selliste soovijaid ei leidu isegi rikkas Bakuus piisavalt.
Inimesed on ääretult sõbralikud ja abivalmid. Vene keelt valdavad pea kõik ning ka inglise keel on üllatavalt levinud. Seda mitte ainult noorte hulgas. Kohalikega vesteldes sai aimu ka sealsest tööelust. Nimelt on ihaldatud välisettevõtted ja nende tütarfirmad. Neis pidavat olema läänelik töökultuur: inimesi võetakse tööle oskuste põhjal ja ettevõttes kehtivad kindlad reeglid. Kahjuks aga paljud kohalikud ettevõtted komplekteerivad oma juhtiva osa pereliikmete või tuttavatega ning tavatöötajatele tõlgendatakse reegleid väga vabalt ja tihti ka ebaõiglaselt. Samas on paljud inimesed sundseisus ja suuri valikuid töö saamiseks ei ole.
Bakuu vanalinn meenutab üldosas väga Tallinna vanalinna. On samuti hästi säilinud, tänavad kitsad ning käänulised ja tõusude- langustega. Suveniiridega kauplemine on aktiivne. Tavapärase „turistinänni“ kõrval oli väga suur valik erinevaid rätikuid ja salle, nii siidist kui ka kaameli villast ja tavalisest puuvillast. Vanalinna söögikohtades pakutakse kohaliku köögi suurepärast valikut. Hinnad on täiesti mõistlikud ja Eesti söögikohtade hinnatasemega võrreldes ka soodsad.
Kahjuks jäi linna ja inimestega tutvumiseks väljaspool võidusõitu liiga vähe aega. Loodetavasti avaneb võimalus osalemiseks ka järgmistel Bakuus sõidetavatel GP-del ning siis saab täiendada teadmisi kohalikust kultuurist. Vaatamist on seal tõesti palju.
Mõnusat suve ja aktiivset võidusõidu hooaega soovides,
Raul Koov