Ülevaate eilsest päevast lõpetasin enne õhtusööki. Võib öelda, et see oli parem kui hommikul jagatud kotitäis saiu ja näkse. Tegemist oli teoreetiliselt sooja toiduga, mis toodi kohale termostes. Pool tundi pärast söögiaja algust ei olnud see igatahes soe, kuid road olid valmistatud kuumtöötlusega. Valikus oli ahjukartul, mitu salatit ja erinevad lihatooted: kebabirullid, kanatükid ja väga küpsetatud loomaliha tükid. Suure maitseelamusega tegu ei olnud, kuid värske salat oli saiasöömisele heaks vahelduseks :). Pärast sööki kasutasin vabaajakeskuses olevat ainsat võimalust internetti kasutada ja oma pildid-lood edasi saata. Päris keeruline on  siin infot saada ja jagada. Eesti operaatori kliendile on kohaliku andmeside kasutamine väga kallis ja avalikku wifit väga piiratult. Jama on ka see, et kohalikud kohtunikud kasutavad omavahel suhtlemiseks ja ka teadete edastamiseks just internetti vajavaid moodsaid suhtlusvõrke. Tänane hommikusöök erines eilsest selle poolest, et lõunasöögi kotikest ei jagatud kohe. Selle saime tund hiljem. Ja täpselt sama sisuga kui „hommikueine“! Päris masendav. Osa kohalikke on juba kurjad sellise teeninduse peale. Helgem pool saabus ka. Nimelt teatas hindust toanaaber Kartik, et mul tuleb minna naabermajas asuvasse lattu, kus jagatakse kõigile veel nänni. Enamikel kohalikest oli juba eile seljas hulga rohkem ühesugust vormi kui meile jagati saabumisel. Oletasin, et see eelmisest aastast või siis vaid nende kohtunike klubi liikmetele. Tegelikkuses on korraldaja kõikidele abilistele teinud ühesugused väljaminekud. Lihtsalt inff ei liikunud korralikult. Tegemist oli siis tööriietusega: kaitseprillid, kõrvatropid, läbipaistev kilejakk, jopevest ning „adi-tossud“. Jep, siinne korraldaja jagab igale osalisele paari kolmetriibulisi jooksujalatseid! Hommikusöögi järel netivõimalust kasutades leidsin FB-st eile jagatud pildile ühe huvitava kommentaari. Nimelt teatas Sergei Vichmann, et ma peaksin astuma läbi ka F2 alalt MP Motorspordi juurest, kus ta ametis on. See oli küll kena üllatus! Rajale saabudes teatati, et meil on alustuseks 2 tundi vaba aega. Vantsisin siis MP Motorsporti otsima. Sergei leidsin kiiresti üles. Kohe selgus, et meeskonnas töötab teinegi eestlane, Veiko Rõivas. Mõlemad on selles hollandlaste meeskonnas ametis juba mitmeid aastaid. Meeskonna tagatoas kohvitades nägin seal teisigi tuttavaid inimesi. Nimelt oli MP Motorsport üks nendest meeskondadest, kes 2009 alustasid F-Renault 2.0 autodega Põhjamaade sarjas sõitmist. Olin sel ajal Soome autode ringrajavõistlustel tehnilise kontrolli juhiks ja kohtusin nendega Soomes peetud etappidel. Selgus, et Sergei ja Veiko on F2 (varem GP2) autosid hooldanud juba mitu aastat. Kui küsisin nende ambitsiooni kohta F1 meeskonda tõusta, siis nad ei olnud sellest väga vaimustunud. Põhjendused olid sarnased sellele, mida isegi olen tundnud meeskondade tööd kontrollides. Mitte ainult kohtunike tegevus ei ole väga piiratud ja reglementeeritud. Ka sealsetel mehaanikutel on väga kitsad töölõigud, mida tuleb teha perfektselt. Ja on ka neid, kes töötavad vaid tehases ning võistlusele ei pääsegi. Näiteks F2 meeskonnas on läbi hooaja iga auto juures 2 mehaanikut, kes teevad kõik vajalikud hooldused ja remondid. Seega tunnevad nad tervet autot väga hästi. Võistluse nädalavahetusel ajal lisatakse neile veel mõni abiline. Sergei ja Veiko rääkisid veidi ka uuest Dallara ehitatud F2 vormelist. Tegemist on üsna ebaõnnestunud mudeliga, mis laguneb ja paindub kurvides. Seega on ülikeeruline sellele seadistusi leida. Samuti on väga kehvad ja ebamugavad lahendused seadistuste tegemiseks. Paari sagedast reguleerimist vajavat mutrit saab vaid siis keerata kui suur osa auto aerodünaamilistest detailidest on maha monteeritud. Juba esimese võidusõiduga lagunes mitmel autol monokok nii, et tehases mõeldi kiiresti välja lisadetailid, mida meeskonnad pidi juurde kleepima enne järgmist võistlust. Tehnilise kontrolli jaoks alustasime mingi õppimisega just F2 klassi FIA boksis. Ülesanded olid konkreetselt teatatud vaid neile, kes mõlema klassi mõõteplatvormide juures hakkavad tööle. Samuti osa F2 kontrolöre teadis oma ülesannetest. Kui erinevad grupid suundusid oma harjutusi tegema, seisin mina ikka veel teadmatuses. Lõpuks siis tuli F2 kontrolöride kohalik pealik ja kuidagi piinlikkusega teatas, et ma olen määratud sinna rehvide kontrollijaks. Olin üsna rahul selle otsusega. Kindlasti tahaks teada uuendustest, mis F1 autode ja meeskondade töökorralduses on. Samas on need vaid pisiasjad ning süsteemid toimivad samamoodi. F2 autode juures pole ma veel tegutsenud ning siin on uut ja huvitavat piisavalt. Ja kindlasti on see füüsiliselt kergem kui F1 meeskonna kontrolöriks olemine. Seal tuleb laupäeval ja pühapäeval seista tunde sisuliselt ühel kohal ning jalad ja selg saavad väga kõva koormuse. Omalt poolt kasutasin veidi olukorda ära ning et meie pealik ei peaks liigselt piinlikust tundma välismaalase määramisest „madalamasse klassi“, siis küsisin talt võimalust ise valida meeskond, kelle juures rehvide markeeringuid kontrollida. Ta ütles, et see pole küll korrektne, aga kui ma soovin, siis tegelikult ikkagi võimalik. Ja ma siis valisin ühe Hollandis resideeruva meeskonna :). FIA F2 sarja tehnilised delegaadid tegid meie seltskonnale väikesed koolitused autode kontrollimiseks ja rehvimarkeeringute skännimiseks. Homme on võistluseelse kontrolli aeg, kus kahes grupis vaatame üle 20 autot. Aga täna pärast õhtusööki ootab ees põnevam meelelahutus- toimub tehnokontrollide koosolek, kus selgub, kes millise meeskonna juures saab töötada. Läheb põnevaks! Mina olen oma valikuga rahul ja saan asja rahulikult jälgida. Ja ilmast ka. Kuigi prognoos lubas tänaseks 18-20 kraadi sooja, siis tegelikult oli seda vähem. Külm tuul muutis selle veelgi jahedamaks. Kohalikud inimesed on pettunud ja hädas. Baltlastele on see nauditav dressipluusi-ilm. Kui tuul puhub rohkem, siis lukk kinni. Kui oled varjus, siis lukk lahti ja naudid lõunamaist kliimat, mis on ikkagi soojem kui kodune.   Tervitustega, Raul

  Esimesed 14 tundi Bakuus seoses nädalavahetusel toimuva Vormel 1 etapiga on mööda saanud. Siia sisse mahub öine saabumine, mõned tunnid uinakuks ning pool päeva rajal mitte liiga sihipärast tegevust ja tegevusetust. Esmamuljed sellest ca 3-miljonilise elanikkonnaga suurlinnast on vägevad. Linn on suur, teed laiad ja majad kõrged ning uhked. Raha lõhna on tunda nii kaudselt kui ka otseselt. Naftatööstusest elaval riigil ei ole põhjust oma rikkust varjata. „Raha lõhna“ on tunda isegi vannitoas- kraanivesi lõhnab tugevalt õli järgi ning kraanikausi kõrval on suur hoiatus, et vesi ei sobi joogiks. Seepärast on ka esimesel korrusel lifti kõrval suured pakid pudeliveega igaühele võtmiseks. Samuti jagatakse kõikidele võistlusega seotud teenistustele ning rajal olevatele punktidele ohtralt nii joogivett kui ka mullitavaid karastusjooke. Ühest otsast on näha, et siin on ressurssi ning kogemust väga suurte ürituste korraldamiseks. Teisalt on sündmused ise ja neid korraldavad meeskonnad erinevad ning seepärast on mitmed teemad lahendatud ebaloogiliselt ja sedasama suurt ressurssi raiskavalt. Päris suur probleem oli talvel saada korraldajalt inffi, kas ma ikkagi olen meeskonda arvatud või mitte. Suuliselt pidi kõik olema OK, aga piletite ostmiseks ja viisa taotlemiseks ametlikku kinnitust ei tulnud kuidagi. Samasugune segadus ootas mind ka öösel elamiskohta saabudes. Lennujaamas oli eraldi infolett F1 võistlusele saabuvate inimeste teenindamiseks. Selle juures kohtusin inglanna Gil Williamsiga, kes on Bakuus juba 3-ndat aastat. Ta oli just ühe vabatahtliku abiga taksot tellimas ning me otsustasime niigi odava taksosõidu kulu poolitada. Umbes 15km sõit maksab 10 manati ehk ca 5 eurot. Viitena saan märkida, et kütus maksab siin keskmiselt 0,5€ liitrist. Gil tegutseb Silverstone ringrajal rajakohtunikuna ning on käinud F1 võistlustel päris mitmes riigis. Athletic Village väravasse saabudes ootaski meid ees Sotši võistlusele sarnanev ebakõla. Meiliga oli meile teatud, kuidas tuleme kohale ja siis regame ennast sisse ja jagatakse nii vormiriietus kui toidutalongid jne. Tegelikkuses ootas meid röntgeni ja turvaväravatega tuulises telgis kamp turvamehi. Sisse meid loomulikult ei lastud, sest meil ei olnud veel kaelakaarte, mille me pidime seal seespool saama… Soovitati helistada oma teenistuse juhile. Kell 3 öösel! Läbi mitme telefonikõne paluti meil oodata. Mõne minuti pärast sõitis golfikäruga kohale üks organisaatoritest, kellel olidki kaasas meie kaelakaardid. Nüüd skänniti meid läbi ja me saimegi suurde hotellikompleksi sisse. Veidi kihutamist suurte majade vahel ning olimegi kõige tähtsama kontori ukse taga. Vaatama öisele ajale käis seal vilgas tegevus: komplekteeriti KP-dele raadiojaamasid jm vajalikku varustust. Saime meiegi oma särgid-värgid ning toidutalongid ja toavõtmed kätte. Suurriigile kohaselt jagatakse siin korralikult nänni; saime seljakoti, nokatsi ja 2 särki. Gili sõnul on eelmistel aastatel seda nädala jooksul veelgi lisatud. Ja muidugi ka kontserdi piletid. Reedest pühapäevani on õhtul raja juures suured kontserdid maailma tippartistidega ning kõigil kohtunikel on sinna vaba sissepääs! Ma saan aru, kui raha lihtsalt tuleb maa seest välja, siis piire pole, aga eks siin on ka suhtumise küsimus. See oli siis väike sõrmeviibe paljudele meie regiooni võistluste korraldajatele, kelle jaoks on kohtunikud ainult kulu, mille pealt kokku hoida. Kuna hommikusööki sai vaid kella 7 ja 8 vahel, jäi mu uneaeg üsna lühikeseks. Hommikusöök oli halvaks üllatuseks isegi Sotšiga võrreldes. Haakisin ennast lätlaste Girtsi ja Janise sappa, sest nemad on siis juba teist aastat. Ülisuures sööklas võttis meid vastu hiiglaslik saba. Lätlased suundusid sellest mööda ning nurga taga oligi teine ja lühem saba. Sabatamine käis hommikukohvi/ tee järgi. Suurtest elektrikeetjatest pakutakse teevett ja ka mingit kohvi moodi jooki. Kahjuks on nende masinate jõudlus väike. Masinast tulevat kohvi jagus vist ca 10-le topsile. Õnneks oli laual ka eriti magusa lahustuva kohvi pakid. Valisin selle variandi. Kui järg minuni jõudis, jagus kuuma vett vaid poole topsi täitmiseks. Kui Sotši F1 korraldajad pakuvad süüa ikkagi sööklast valmistoiduna, siis siin on kaks söögikorda möödunud saiakeste, näkside ja puuviljadega. Võeti nii hommikusöögi kui lõunasöögi talong ja selle vastu anti suur kotitäis nimetatud tooteid. Oli üks „sändvitš“ juustuviilu ja salatilehega ning hulk magusaid saiakesi. Peagi saabub õhtusöögiaeg ning siis selgub, kas tulebki nädal aega saiakeste dieeti pidada või tuleb hoopis ümbrusest mõni „elus“ söögikoht otsida ja oma raha eest ka „päris“ sööki osta. Pärast toiduaega oli veel 2 tundi puuduliku une korvamiseks ja siis viisid bussid meid rajale. Bussisõit läbi linna pakkus ilusaid vaateid. Kuna ringrajal sõidetakse ainult võidusõitmise suunas (seda peab tegema ka kogu teenindav transport), siis saime sõita läbi terve ringraja. Päris vägev kogemus! Kui Bakuu linn on suursugune ja näitab oma rikkust, siis nende kord aastas rajatav Formula 1 projekt kulutab ulmelisi summasid. Alustades tänavate muutmisest ringrajaks kasutades selleks betoonääriseid ja spetsiaalseid püüdevõrkusid. Kui teleülekandest tundub kõik, kaasaarvatud starditribüünid ja boksihooned, nagu permanentsetel ringradadel, siis nii ongi. Ainult siin tehakse (ja hiljem lammutatakse) see 3-päevase sündmuse jaoks! Ja seda riigis, kus puudub tegelikult mootorisport. Rajal näidati meile võistluse teenindamiseks vajalikud kohad: tehnilise kontrolli kontor- puhkeruum, F1 ja F2 sarjade boksid, tualetid ning läbipääsuväravad. Kui oluline nähtud, said soovijad lahkuda; vabatahtlikud said jääda ootele. Nimelt ei olnud veel selge, kas tuleb teha veidi „jõu- ja ilunumbreid“ või mitte. Tunnise ootamise järel selgus, et ikkagi tuleb. Nimelt kasutatakse FIA kaaluplatvormide kontrollimiseks spetsiaalseid 20-kiloseid raskuseid. Nii F1 kui F2 mõõteplatvormi kontrollimiseks kulub neid 50 tükki. See 2x tonn rauda tuli siis meie soojakust tassida autole ja pärast kummagi võistlusklassi tehnilise kontrolli boksis maha laadida. Siis kulus veel paar tundi mittemillegi tegemisele. Tegelikult küll oodati, millal rajakohtunike treeningud lõppevad, rada avatakse ning bussid saavad tulla meile järgi. Aega surnuks lüües sai kohalike kohtunikega muljetatud erinevatest asjadest. Praktiliselt kõik kohalikud räägivad täiesti vabalt vene keelt ning enamus ka inglise keelt. Minu internetis tehtud eeltöö ja tekkinud küsimused saidki kinnitust- Azerbaidžaanis puudub kohalik autosport. Nende ainus ametlik võidusõit ongi seesama Vormel1. Siin ei peeta isegi mitte rallisid ega krosse. Mitu aastat oli Bakuus vaid 1 sisehobikardirada ning just aprilli alguses avati ka esimene väliskardirada. Seegi on mõeldud hobitamiseks, kuid kohalikud loodavad, et ehk hakatakse seal ka võistluskartidega sõitma. Bakuu GP on toimumas 3-ndat aastat. Kohaliku võidusõidu puudumine tähendab seda, et ka kohtunikele on see ainus võimalus osalemiseks- õppimiseks. Väga piiratud hulk neist on saanud käia teistel F1 võistlustel praktikal. Mõned aastad varem peeti Bakuus teistsuguse plaaniga tänavarajal paaril korral GT-autode MM-etappe. Siis toetuti neile inimestele, kes veel Nõukogude Liidus autospordiga tegelesid. Seal tekkisid probleemid sellest, et neile oli vene keel ainsaks võõrkeeleks ning ka nende vanus ei võimaldanud enam väga reibast tegevust. F1 projekti kallale asudes muudeti just neis punktides kogu süsteemi- värvati noored ja tegusad inimesed, kes valdavad vabalt ka inglise keelt, et oleks võimalik töötada rahvusvahelises meekonnas. Esimesel aastal „osteti“ pea kogu teenindav personal sisse Bahreini ringrajalt. Kohalikud olid neile töövarjudeks ja õpipoisteks. Eelmisel aastal olid rollid vahetunud- aserid tegutsesid ning araablased jälgisid ja abistasid. Selleks aastaks on põhijõud juba kohalikel ning Bahreinist saabus vaid paarikümnest kohtunikust koosnev grupp. Tõotab tulla huvitav nädal. Raul Koov