Pärast 30-aastast pausi korraldati Imatras taas mootorrataste ringrajasõidu võistlus. Aastakümnete eest said legendaarsele Imatra tänavarajale saatuslikuks rohked õnnetused ja tiitlivõistluste siirdumine statsionaarsetele ja ohutumatele „päris“ ringradadele. Paljude soomlaste südames elanud mälestus legendaarsest võistluspaigast, maailmameister Jarno Saarise jätkuv populaarsus maailmas (ka rohkem kui 40 aastat pärast tema hukkumist) ning Euroopas tänavaradadel sõidetav IRRC sari panid Imatra Moottorinkerho ja Soome Moottoriliito inimesed tööle, et taaselustada võidusõidud Imatras. Väga oluline osa selle saavutamiseks on Imatra linnavalitsusel ja ka linnaelanikel. Linnavalitsus võttis enda kanda suure osa raja kasutamiseks vajalike teetööde ja muudest ehituskuludest ning andis omalt poolt loa võistluste pidamiseks ka järgnevatel aastatel. Kogu üritus oli üles ehitatud suurte talgutena. Ühe boonusena pakuti kogu ringraja alal vaba võrguga wifi-ühendust. Kui SML andis loa pidada sel suvel A2Racingu korraldusel auto24ringil üks SM etapp, algas ka meil varasemast tihedam koostöö Soome motoringraja korraldajatega. Tänu sellele saime Piretiga kandideerida Imatra võistluse kohtunikeks. Kui kõik „nimelised“ ja juhtivad ameti olid varem juba komplekteeritud, siis pakuti meile võimalust osaleda sellel võistlusel lipukohtunikuna. See andis meile suurepärase kogemuse rahvusvahelise võistluse nö. tagatoast. Ja näitas ka seda, et vaatamata suurele tahtmisele ja optimismile tuleb teatud asju teha ikkagi planeeritult ning arvestada igasuguseid ressursse reserviga. Excelis tundub küll kuluna, kuid kui selle reservi puudumise tõttu võistlus seisma jääb või juhtuvad traagilised õnnetused, on kahju tõeliselt suur. IMK klubist saime lühida instruktsiooni enne võistlust- peate olema tund enne raja sulgemist stardi juures. Kõik vajalik antakse ja öeldakse seal. Selge siis. Olles ise aastaid mootorispordi kohtunikke koolitanud, ei jäänud me lootma ainult korraldajale, vaid tegime ka omalt poolt ettevalmistusi. Auto24ringilt saime laenuks nende rajakohtunike kombinesoonid, lisaks varusime pikkade tööpäevade jaoks ka joogi-söögi varu, mis säilib soojas ja on lihtne tarbida. Kohtunikuna töötamine on paljuski sarnane ühe matkaga- sul peab olema riietus ja jalatsid, mis on mugavad, kaitsvad ning võimaldavad pika päeva väljas liikuda; samuti tuleb toituda nagu matkal või muul kestvusalal osaledes. Korraldaja kiituseks tuleb öelda, et kohtunike ja teiste vabatahtlike toitlustamisega probleeme ei tekkinud. Mitu korda päevas toodi mile toidupakikesed söögi-joogiga. Isegi termosega kohvi oli korraldaja poolt mõlemal pikal päeval valikus. Nurinat vääris vaid kempsude vähesus ja kaugus, et meie tiheda töögraafiku juures saaks need probleemid nobedalt lahendatud. Õigel ajal stardikohta saabudes ootas meid ees juba suurem osa kohtunikest. Peagi hakati jagama raadiojaamasid ja nimetati ka igaühe amet oma postil. Valdavalt olid KP-d komplekteeritud 3-4 inimesega. Meile Piretiga anti KP15, kus piisas kahest kohtunikust. See KP oli lisatud rajaplaani alles paari nädala eest kui toimus rajal viimane ülevaatus SML-i poolt. Nimelt on vajalik, et kohtunike punktide vahel oleks ka otsene silmside ning algselt see puudus meie rajalõigul. Meie post asus ühe 90-kraadise kurvi järel, millele järgnes tõusuga sirge üle raudteesilla. Kuigi olime näiliselt sirgel lõigul, tekitas see võistlejatele piisavalt probleeme. Kui kurvi keskel oli asfalt uuendatud, siis kurvist väljumise ja kiirendamise trajektooril oli vana asfalt sügavate vagudega. Meie töölõigus oli küll paar kergemat kokkupõrget ja mõned tasakaalukaotused, kuid kõik sõitjad püsisid ratastel. Postil olles selgus, et korraldajad olid jätnud osa pealtvaatajate aladest piiramata. Lisaks ei olnud ka piisavalt turvamehi ning olemasolevaid ei olnud instrueeritud. See tähendas, et reede õhtust kuni laupäeva lõunani (kõikide treeningute ajal) tuli meil ka publiku ohutusega tegeleda. Startide alguseks leiti paar turvajat, kes suutsid hoida inimesed kõige ohtlikumate kohtade pealt eemal. Pühapäeva hommikuks toodi sinna ka mõned moodulaia jupid ja plastiklinti, millega oli võimalik ohualad piirata. Samas anti pühapäevase lõunapausi ajal raadiost korraldus minna meie ja järgmise KP kohtunikel turvama raudteesilla juurde, et inimesed ei jalutaks üle raudtee! Vedurimeestelt oli tulnud (põhjendatud) kaebusi selle kohta. Paarikümne minutiga suudeti leida sellele kohale siiski õiged turvajad ning me saime jätkata oma tööd võistlejate ohutuse tagamisel. Hämmastav, et selline olukord lasti üldse tekkida. Raadiosidest moodustas üsna suur osa korraldusküsimuste lahendamine. Ilmselt polnud IMK piisavalt asju läbi mõelnud ja osa teemasid said probleemiks seetõttu, et nende teostamine võttis rohkem aega või oli lihtsalt keerulisem kui algselt planeeriti. Samuti ei olnud võistluse juhtimine väga kindel. Kohtunikele jagati korraldusi vähe, korduvalt muudeti eelnevaid otsuseid. Võib-olla oli stardi juures ja boksialal selgemalt näha, miks mingid tõrked tekkisid. Olles juhtimisest kõige kaugemas punktis ja saades infot vaid raadio teel (veidi aitas ka võistluste kommentaator), ei olnud küll selge, mis ja millal hakkab toimuma. Kummaline tundus ka see, et hilinemisi ajakavas ei püütudki tagasi tõmmata mingite paremate otsustega, vaid töötati edasi samal moel. Kuna võistlusest ei tehtud otseülekannet, siis võis seegi olla põhjuseks, miks ajakavast kinnipidamine ei olnud esmaseks prioriteediks. Õnneks möödusid kukkumised ilma tõsisemate tagajärgedeta ning ambulantsi abi vajati vaid paaril korral. Üllatavalt suurt tähelepanu pälvisid auto24ringi kirjadega kohtunike tööriided. Esiteks olid ülejäänud kohtunikud ilma ühtse vormita ning nemad olid selgelt kadedad. Teiseks tuli meiega rääkima- tervitama mitmeid soomlastest sõitjaid ja muid võidusõiduga seotud inimesi. Neilt sai ainult positiivset hinnangut meie raja ja selle meeskonna töö kohta ning jagati lubadusi tulla edaspidigi Pärnusse võistlema. Kui meie olime nö. peidetud Eesti esindajad Imatras, siis võistlejate hulgas leidus ka Eesti trikoloori kandvaid sportlaseid. Külgvankripaar Tempel- Kuusk ja EMFi litsensiga võistlev Aimo Heinonen. Tema võistles oma legendaarse 250-kuubikulise tsikliga vanade tsiklite klassis. Võistlejaid startis Imatras palju, võistlused olid pea igas stardis väga põnevad ning võistlust kohtade pärast jagus ka võistlejaterivi tagumisele poolele. Mulle ja Piretile oli 52. Imatranajo suurepäraseks õppematerjaliks nii tulevaste võistluste töö planeerimisel kui ka oma koolitusprogrammide täiendamisel. Järgmise aasta võistlusel osalemiseks saime kutse juba koduteel olles. Loodetavasti õnnestub selle pealt arendada edasi koostööd rahvusvahelisel suunal. Kellel järgmiseks aastaks puhkuseplaanid tegemata, siis augusti lõpus Imatra ja IRRC võistlus on kindlasti kaalumistvääriv valik. Eriti mootorrattaga liiklejatele, sest neile oli korraldatud oma kogunemissõit, mille pilet sisaldas pääsu ka võistlustele. Lisaks suurepärasele võistlusele ja julgetele sõitjatele kaasaelamisele on ka Imatra linn ja selle ümbrus suurepärane turismiobjekt. Ja linnatänavatel sööv, joov ja rokkiv rahvamass samuti. Kohtume rajal! Tervitustega Raul & Piret

[caption id="attachment_130" align="alignnone" width="717"] ????????????[/caption] Selle aasta Jyväskylä ralli sai ajalooks juba 1,5 nädalat tagasi. Võistluse dramaatika ja „oleksid“ on ajakirjanike abiga avaldatud-loetud. Võtan omalt poolt ette selle pildi, mida nägin võistluse sees olles ning milliseid emotsioone pakkus mulle minu 11.-s Soome ralli. Vähem rallit ja rohkem heietusi. Soomlastele tavapäraselt oli tehnilise kontrolli meeskond komplekteeritud üsna rahvusvahelisena: 62 kontrolöri hulgas olid lisaks kohalikele veel eestlased, lätlased, iirlased, sloveenid ja rootslased. Eestist mina ja Marek Mõistus. Ametnike poolelt lisandus Karmo Uusmaa, kes osaleb kõikidel MM-etappidel FIA Tehnilise Delegaadi assistendina. Nii suurt hulka välismaalastest kohtunikke teistel WRC võistlustel ei kohta. On mitmeid võistluseid, kuhu välismaalased pääsevad vaid FIA delegaadi eestkostel selleks, et oma kodumaal toimuva võistluse jaoks kogemusi saada; kogu meeskonna moodustavad kohalikud inimesed. Minu suvine kalender kiskus juulis väga tihedaks. Palangast saabumise järel oli vaid üks päev asjade ümberpakkimiseks ja koduste kohustuste täitmiseks kui tuli teele asuda üle Soome lahe. Sellel aastal oli elukohaks kohtunikele ja vabatahtlikele uus kooli- ja internaadi kompleks. Varem meile ööbimist pakkunud kool oli kolinud täiesti uude majja, mis asus nüüd ka rallikeskusele lähemal. Erivajadustega (valdavalt nägemis-, kuulmis- ja rääkimishäiretega) lastele on ehitatud suurepärane õppe- ja elamiskompleks. Raha on kulunud vägevalt, et nende elu võimalikult lihtsaks teha. Kui pregu räägitakse palju probleemidest viimasel minutil valminud Rio olümpiaehitustel, siis viperusi juhtus ka Soomes juba pool aastat käigus olnud koolimajas. Nimelt olid suureks probleemiks elektroonilised ukselukud. Ei tea, kas neid häiris suvepuhkus või see, et kohtunike liikumiseks tuli kiipkaardid ümber programmeerida või miski muu. Kord ei saanud sisse, siis jälle välja. Õnneks elas osa kohtunikke ka esimesel korrusel ja rohkem kui kord tuli mõnel kolleegil siseneda majja nende akna kaudu. Mõtlema pani ettekujutus olukorrast, kus tulekahju või elektrikatkestuse korral need turvalised, paksud ja helikindlad uksed jäävadki kinni seesolijatele... Mulle, Marekile ja veel kuuele kontrolörile algas ralli kolmapäeva varahommikul (kohalolek kell 7:15) tehasemeeskondade autode ja varustuse kontrolliga nende boksides. Marek kontrollis sõitjate turvavarustust (kombe, pesu, kiiver+ FHR, saapad, kindad) ja mina autodes olevat turvavarustust (tulekustutussüsteem, istmed, turvavööd, turvavpuuri pehmendused). Selle kontrollimise ajal olid kõik need vastavavuses reeglitele. Kui keegi on näinud võistluse ajal auto sisekaamera pildist, et mõnel meeskonnal mõned asjad ei vasta nõuetele, siis see on olnud meeskonna poolt teadlikult tehtud muudatus, millesse kuuldavasti hakkavad järgmistel võistlustel karmilt sekkuma ka FIA kohtunikud. Lõunast alagas ülejäänud autode kontroll tavapäraselt Jyväskylä Ametikoolis. Minu ülesandeks taas turvapuuride kontroll ning Marekil mootorite ja jõuülekannete plommimine. Et anda kõikidele võistlejatele võimalus neljapäeval osaleda testikatsel, olid korraldajad planeerinud kogu tehnilise kontrolli ühele päevale. See tähendas, et viimane auto pidi saabuma meile kell 23. Kuna viimaste autode hulgas on tavaliselt ka neid, kelle tehnika ei ole nõetele vastavalt ettevalmistatud, siis lõppes meie tööpäev veidi pärast keskööd. FIA poolt tehtud muudatused uute võistlusklasside loomisega viimastel aastatel (eelkõige R-rühm ja WRC autode kasutamine eratiimide poolt) on andnud häid tulemusi osalevate autode kvaliteedis. Sel aastal ei olnud Soome rallil ühtki autot, mille turvapuur poleks vastanud tehnilistele tingimustele või puuri keevitused oleksid olnud puudulikud! Minu kontrollitud autode hulgas (tegime seda ühe soomlasega kahes liinis) leidus vaid 4 autot, millel oli vaja täiendada või paremini kinnitada turvapuuri pehmenduspadjad. Sama sai öelda ka Marek- vaid mõnel üksikul autol puudusid plommimiseks vajalikud avad-traadid. Võistluse ajal oli minu ülesandeks taas VW esindusmeeskonna mehaanikute töö jälgimine. Marek sai oma „klientideks“ samuti tuttavad persoonid, M-Spordi Poola osakond, kes tegeleb DDFT juuniorite sarja autodega. Marekil ja tema rootslasest kolleegil oli jälgida algselt kümne auto hooldused. Kuna autod nr 1 ja 2 startisid esimeste hulgas, siis jõudsin nende tööde lõppedes appi ka Marekile. Vaatamata Latvala ja ka Ogieri (!) väljasõitudele ning tehnilistele probleemidele, sujusid nende autode hooldused planeeritult ja rahulikult. Erinevalt eelmiste aastatega, oli sel korral Soomes väga vähe „superrallyt“ ehk erakorralist pikka remonti, kus avariiline auto taas korda tehakse ja meeskond jätkab karistusminutitega hiljem võistlust. VW meeskonna töö on suurepärane näide heast planeerimisest ja kogenud ning kiiretest spetsialistidest. MM-sarjas võistlevatel meeskondadel ja autodel on mitmeid piiranguid, et muuta võistlust võrdsemaks ning veidi ka odavamaks. Auto mootor ja jõuülekanne peavad olema kasutusel mitmel etapil. Igal autol on varuks üks käigukast ja differentsiaalid ning turbo, roolilatt ja eesmine/ tagumine poolraam. Lisaks on kahe auto peale ka 5 komplekti amortisaatoreid, mida võib vabalt vahetada ja hooldada ning väliselt reguleerida. Muud detailid on vabalt vahetatavad kui nad vastavad auto tehnilistele dokumentidele ehk homologatsioonile. Ja kõigi vajalike tööde tegemiseks võib kasutada kahe auto peale kaheksat mehaanikut. Need on siis inimesed, kes konkreetselt võivad auto kallal midagi teha, nemad peavad kandma töö tegemise ajal vastavat märgistust. Sõltuvalt töö iseloomust ja remonditavast sõlmest, saab inimesi vahetada, et iga asja teeks ikka oma ala spets. Meeskond otsustab, mitu meest korraga kummagi auto juures ametis on. Kui mõlema auto hooldus on praktiliselt samal ajal, siis on ikka 4 ja 4 kummagi auto juures. Kui tööde alustamisel on pikem vahe, siis teeb vajadusel ka 8 meest tööd ühe auto juures. Seda eriti õhtuti 45-minutilises hoolduses kui meeskond saab ise valida töö alustamise aja. Lisaks konkreetset tööd tegevatele mehaanikutele on väga oluline nende abiliste tegevus. VW-l on neid abilisi tavaliselt 3-4 ühe auto juures. Nende ülesandeks on autoga tööd tegeva kolleegi abistamine: tema ulatab tööriistad, otsib vajalikud abivahendid ja- materjalid ning ulatab need kätte ja viib ära, et tööaeg ei kuluks nende otsimisele. Vahel on neil vaja ka lihtsalt põrandat pühkida, et tööd tegev kolleeg ei peaks liival- kividel (talvel ka lumel ja jääl) lamama ja saaks keskenduda vaid tööle. Enne hooldusaega panevad insenerid ja konkreetse auto „peamehaanik“ täpse tööplaani paika ja iga mees teab, millises järjekorras midagi teha. Samuti ka seda, millal üks töö peaks saama valmis, et näiteks mingi teise kindla töölõigu spets (kütusesüsteem, elektroonika, plekitööd vms) saaks võtta töötegemist lubava käepaela ja alustada oma töölõiguga. Üldjuhul on nad need lukksepad, kes tegelevad varuosade ja sõlmede hooldusega meeskonna tagumistes ruumides. Juuniorite DDFT sarja Forde hooldaval meeskonnal oli iga auto jaoks üldjuhul 2 mehaanikut ja üks abiline kolmele- neljale autole. Aga nende autod on ka suhteliselt standardsed ning vahetatavaid detaile palju vähem ning seadistused oluliselt lihtsamad. Juba aastaid Jyväskylä ralli keskuseks olnud Paviljonki messikeskuse ümbrusse ehitakse pidevalt juurde elumaju. See sunnib korraldajat muutma nii rallipargi asendit kui ka võistlusautode liikumisteid. Elamute lähedus on sundinud ka viima tavapärased kontserdid rallikeskusest eemale. Ilmselt seegi vähendas võistluse glamuuri ja publiku käitumist. Kui eelmistel aastatel on kontserdid käinud kuni keskööni, siis nüüd oli vaikus ja turvamehed ajasid juba kell 23 minema need pealtvaatajad, kes tahtsid jälgida mehaanikute tööd õhtuse pika hoolduse ajal. Täitsa kummaline. Igal aastal on suureks probleemiks korraldajale kogu abimeeskonna toitlustamine. Väidetavalt süüakse liiga palju ja jäetakse talongid andmata. Selleks korraks oli tekitatud talongide asemele väidetavalt paremini toimiv süsteem: igale töölõigule eraldati mõned kiipkaardid kindla arvu toiduportsudega, millega tuli iga sööja söögikord registreerida. Täpset arvu ma ei tea, aga minu meelest oli tehnilise kontrolli 60-le inimesele neid kaarte 5..7, kindlasti alla kümne. Kui tahtsid süüa, siis pidid leidma inimese, kellel oli vastav kaart (ja kaardile laetud piisavalt söögikordi). Lisaks oli hea leida veel mõned kohtunikud, kellega koos sööma minna, sest üksiku sööja pärast polnud kaardiomanikul mõtet seda käest ära anda. Võib-olla, et korraldaja sai nüüd täpsema arvestuse söömiste üle, kuid kasutamiseks oli see väga ebamugav süsteem. Itiriik Soome oleks võinud iga kohtuniku kaelakaardile installida vastava info või triipkoodi, et iga inimene saaks süüa siis kui soovib. Ehk järgmisel korral? Erinevatel põhjustel jäid mitmed kogemustega kontrolörid sellel aastal koju. See pani tehnilise kontrolli juhi Kari Erola raske seisu ette enne lõpukontrolli. Kõigi kuue kontrollitava auto juurde ei jätkunud piisavalt kogenud ja oskajaid kohtunikke. Nii juhtuski, et kui olime oma väikese brigaadiga lõpetanud Latvala auto sõlmede kontrollimise, saadeti meid appi WRC2 klassi auto juurde. Seal olid veel mõned töömahukamad protseduurid tegemata. Lõpuks olid kõik autod kontrollitud ja kõik olid vastavuses reeglitega. Siis jäi veel üle kolleegidega veidi muljetada ja kätt suruda ning soovida kõigile head koduteed. Mootorispordi hooaeg jätkub! Raul Koov