Tervitused väga palavast Põhja-Itaaliast. Paljud teisipäevasele Itaalia GP kohtunike koosolekule saabujad tervitasid siin üksteist väljendiga: tere tulemast viimasele Monza GP-le. Mäletatavasti andis hr. Ecclestone kevadel teada, et talle ei sobi Monza GP korraldajate pakutud tingimused lepingu pikendamiseks. Kolmapäeval tuli Itaalia meediasse küll teade, et nüüd on hr. Ecclestone`iga käed löödud uue 3-e aastase lepingu suhtes ja juristid saavad üksikasjades teksti lõpetatud nädala jooksul. Loodetavasti nii ka juhtub. Kohalikud kohtunikud rääkisid, et üheks „Böörni“ jonnimise põhjuseks olla olnud Monza raja eelmise presidendi tegevus. Ta investeeris 3 aastat tagasi 7 milj.€ selleks, et rada muuta rohkem vastavaks Superbike reeglitele. Selle peale tekkis juba kõvem tüli FOM-iga (Formula One Managament), mille järel ei ole 2 aastat Monzas enam WSBK etappi peetud. Hr. Ecclestone hakkas lisaks nõudma, et itaallaased peavad nüüd rada oluliselt renoveerima vormel ühele vastavaks... Pärast aastast vaheaega osalesin taas itaallaste tähtsaimal võistlusel tehnilise kontrolli meeskonnas. Sel korral oli minu ülesandeks McLareni tiimi autode rehvide kontroll ja ka Buttoni auto ja tema mehaanikute tegevus kvalifikatsiooni, sellele järgneva parc ferme ja võistluse ajal. Minu partneriks oli Gabriele. Tema ametinimetus oli garaažikontrolör. Parmast pärit mees, kellele see oli esimeks korraks F1 meeskonna juures töötada. Eelmisel aastal tegeles ta Porschedega. Suurem osa McLareni mehaanikutest olid samad, kes 2 aastat tagasi. Samuti on jätkuvalt ametis „parempoolse“ (vaadates garaaži sees meeskonna poolelt) auto juures soomlane Kari. Meeskonna jaoks ei ole töö korralduse mõistes oluline, kes antud hooajal konkreetse autoga sõidab. Kumbagi autot teenindavad läbi hooaegade samad inimesed, et töö sujuks ja töövõtted oleksid samad. Kahe aasta eest istus selles autos Magnussen, nüüd Alonso. Ja vasakpoolses autos siis Jenson Button, kes just Monzas teatas oma F1 karjääri lõpetamisest. Juhtimise poolelt liitus McLareni meeskonnaga sel aastal Jos Capito, senine VW WRC-meeskonna juht. Kuu aja eest külastas ta oma endist meeskonda ka Jyväskylä rallil. Olen ilmselt olnud piisavalt palju MM-rallidel just VW meeskonna juures kontrolöriks, et hr. Capitole tundus mu nägu tuttav. Laupäeva hommikul tervitades tekkis tal küsimus, kas me oleme varem kohtunud. Vastasin, et jah, VW meeskonna juures. Siis mäletas ta kohe, et see on juhtunud korduvalt Soomes. Ka pühapäeva hommikul pidas ta sobivaks kulutada paar minutit, et uurida minult, kuidas minu arvates meeskond töötab ja kumb siis on parem- WRC või F1? Töö McLareni autode juures sujus rahulikult, suuri probleeme ja mahukat tööd ei olnud kummagi autoga kuni pühapäeva lõunani. Selle meeskonna mehaanikutega on lihtne töötada, nad selgitavad küsimuste korral meelsasti oma tegevust. Lisaks andsid nad aegsasti ka meile eelinfot, kus peaksime seisma või kuhu liikuma, et neile oluliste kiirete tööde korral me ei segaks, kuid saaksime oma kontrollimised tehtud. Eriti käis see minu tegevuse kohta rehvide kontrollimisel: pole vaja minna mehaanikutele ette nende liikumisel, rehvid tuuakse ühte kindlasse kohta kärule. Laupäeval koguti rehvid kokku ukse juures, pit-lane joonel, võistluse ajal aga garaaži tagumises osas. Lisaks soovitati alustada skänneerimist tagumistest rehvidest, sest need laotakse kärul allapoole. Kui mõni triipkood jääb lugemata, siis ei pea tervet virna taas ümber laduma. FIA ja Pirelli on oma rehvide kontrollimise süsteemi oluliselt parendanud. Nüüd on uued ja mugavamad skännerid ning ei pea enam kasutama mingit lisakaarti oma tegevuse fikseerimiseks. Rehvil on peal triipkood, mille skännimine on esmane tegevus rehvi tuvastamiseks. Kui seda aparaat ei loe, siis sama triipkoodi juures on ka numbrikombinatsioon. Üldjuhul loetamatu triipkoodi puhul ei ole ka need numbrid tuvastatavad. Siis on veel varuks rehvi sisemisel küljel olev tootja seerianumber, mis on rehvile sulatatud ja selgemini loetav. Uutel skänneritel on ka kaamera, millega tuli pärast kvalifikatsiooni algust pildistada mõlema auto kõikide pidurite ventileerimise katteid. Nimelt ei tohi neid muuta kvalifikatsiooni algusest kuni finišini. Erandiks on vaid järsult muutuvad ilmaolud, mille kohta peab tulema ametlik info. Siis on lubatud muuta pidurite jahutust teipide lisamise või eemaldamisega. Ja kaamerat tuleb kasutada ka muude probleemsete küsimuste fikseerimiseks; näiteks lubatust madalam kütusetemperatuur tankimisel vms. Meil Gabrielega sujus töö planeeritult- kuna nii Alonso kui Button lõpetasid kvalifikatsiooni samal ajal (Q2-st edasi ei pääsenud), siis kumbki meist valvas seda autot, mis algselt tööplaani märgitud. Kui Alonso oleks pääsenud kaugemale kui Button, oleksin pidanud mina hakkama jälgima tema autoga tehtavat parc ferme ajal. Rehvide kontroll on vajalik kuni autod osalevad võistluses. Kui samal ajal teise auto hooldus käib, siis nn. garaažikontrolör peab hakkama seda jälgima. Parc ferme režiim (aeg kui autoga tohib teha väga piiratud hulga tegevusi ja ei tohi enam vahetada varuosi ilma eriloata FIA ametnike poolt) algab sellest hetkest kui auto sõidab kvalifikatsioonis esimest korda boksist välja üle valge joone ning kestab kuni pühapäeval soojendusringile startimiseni. Laupäeval on see kuni 3,5 tundi pärast kvalifikatsiooni lõppu ja pühapäeval alates kella 9-st. Sel korral oli Buttoni autol vaid 2 punkti, milleks nad küsisid eriluba. Need olid sisselaskesüsteemi liikuvate osade määrimine ja käiguvahetussüsteemis kahe „tüki“ vahetus. Viimane toimus pühapäeva hommikul FIA tehnilise Delegaadi assistendi järelvalve all. Pühapäeval oli näha kui keeruline ja kompaktne on tegelikult tänane vormal 1 auto. Käiguvahetussüsteemi ühe bloki vahetuseks kulus meestel ligi kolmveerand tundi. Ilmselt seda sõlme vahetatakse väga harva ning sellepärast oli neil nuputamist palju, et sõlme küljes olevad voolikud-juhtmed niimoodi paigutada ja kinnitada, et sõlm õigesse kohta ära mahuks. Veidi üle kahe tunni enne auto rajale suundumist oli käigust uuesti monteeritud ja kõik muud süsteemid (hüdraulika, pidurid jm) taas ühendatud ning täidetud. Mootor oli proovikäivitamisel töötanud alla minuti kui tuli Honda mootoritega tegelevatelt jaapanlastelt käsk see peatada. Ilmselt mingi probleem, sest tagatoast tuli hulk tähtsamaid mehi ja kostus närvilist juttu, et kohe tuleb käigukast uuesti maha võtta. Alguses taskulampidega ja veidi hiljem ka endoskoobiga uuriti paremal pool mootorit sisselaskekollektorite tagant midagi. Vaid 2 minutit pärast probleemi tekkimist tuli boksi FIA tehniline Delegaat Jo Bauer ja ütles mulle, et ta annab loa käigukasti eemaldamiseks ja mootori küljes ühe sõlme vahetamiseks. Allkirjastatud paber tekkis ka mõne minutiga. Tublid Jaapani insenerid arutasid omavahel asja ja siis lubasid McLareni meeskonnale, et nad saavad selle tüki vahetada ka ilma käigukasti eemaldamiseta. Käigukasti oleks pidanud võtma ära, et saada lahti mootori sisselaskekollektor. Probleemiks oli ühe hüdraulikavooliku kiirühenduse leke. Jaapanlased suutsidki günekoloogiliste võtetega kollektori vahel toimetades vajaliku vooliku asendada! Tund enne pit-lane`i avamist tehti juba uus proovikäivitus autole ja siis komplekteeriti see juba stardiks lõplikult. Võistlus sujus Buttonil ja Alonsol suures plaanis rahulikult. Korra oli tõrge rehvivahetuse fooriga, kus Alonso boksipeatuse ajal ei süttinud rohelist tuld ja ta saadeti rajale käemärkidega. Soome MTV uudiste järgi oli Alonsol ka väike sõnavahetus oma inseneriga sõidutempo osas. Ma ei tea, kas reageeringuks sellele või hoopis testimiseks tuleviku jaoks, otsustas vanameister veel 2 ringi enne lõppu vahetada autole alla superpehmed rehvid. Igatahes, mõlemad Mclarenid olid suht selgelt punktisaajate hulgast väljas ning meeskond võttis seda väga raulikult. Heameel oli finišilipu üle. Tehniline kontroll aitas pärast finišit autode kaalumised ja välised mõõtmised teha ning siis oligi aeg üksteist tänada koostöö eest. Kuna meie meeskonnas on ka paar farmerit, siis tavapäaselt pakkusid nad oma kodumajanduse saaduseid- juustu, vorsti ja veini. Elasin sel korral täiesti Monzas. Ööbimiseks oli mul kasutada üks tuba apartmendist, mis asus stardikohast ca 5km kaugusel. Lahke peremees andis mulle rajale liikumiseks oma jalgratta ning sellega ei sõltunud minu liikumised üldse mingitest ummikutest. Auto24ringi meeskond (Andres ja Gerli) olid tribüünidel vaatamas ja ööbisid Milanos. Nemad oskavad anda oma kommentaarid, kui lihtne või keeruline oli rajale pääseda pealtvaatajana. Minu naabriteks apartmendi teises toas oli ingalstest abielupaar. Nad on suured Buttoni fännid ning olid rahul, et nägid rajal sõitvat iidolit. Küll aga olid üsna üllatunud kui eile õhtul kuulsid, et mul oli kohustuseks 3 päeva seista Buttoni auto kõrval. Väikest kadedust oli tunda :) . Kolmapäevasel vabal päeval külastasin Villa Reale`t. Kuningalossi, mille pargis asubki Monza ringrada. Väga vinge elamuse sain sealt. Nutiprillide ja kõrvaklappidega oli huvitavalt lahendatud ekskurisoon osale lossist. Prillidele kuvati pildid lossi ruumidest ja detailist sellisena, millised nad olid sajandite jooksul. Lisaks sain osaleda ka giidiga ekskursioonil kuninga ruumides, kuhu vabalt ei pääse. Kel Monzasse asja, tasub planeerida aega ka lossiga tutvumiseks. Külastasin ka Ayrton Sennale pühendatud näitust, mis terve septembri on avatud Monza vanalinnas. GP ajal oli see lahti igal päeval kuni kella 23-ni! Monza GP 2017? Eks varsti selgub, kas see toimub. Ja siis selgub, kas on võimalust mul ka selle võistluse muljeid jagada Monzast. Ciao! Raul Koov

Pärast 30-aastast pausi korraldati Imatras taas mootorrataste ringrajasõidu võistlus. Aastakümnete eest said legendaarsele Imatra tänavarajale saatuslikuks rohked õnnetused ja tiitlivõistluste siirdumine statsionaarsetele ja ohutumatele „päris“ ringradadele. Paljude soomlaste südames elanud mälestus legendaarsest võistluspaigast, maailmameister Jarno Saarise jätkuv populaarsus maailmas (ka rohkem kui 40 aastat pärast tema hukkumist) ning Euroopas tänavaradadel sõidetav IRRC sari panid Imatra Moottorinkerho ja Soome Moottoriliito inimesed tööle, et taaselustada võidusõidud Imatras. Väga oluline osa selle saavutamiseks on Imatra linnavalitsusel ja ka linnaelanikel. Linnavalitsus võttis enda kanda suure osa raja kasutamiseks vajalike teetööde ja muudest ehituskuludest ning andis omalt poolt loa võistluste pidamiseks ka järgnevatel aastatel. Kogu üritus oli üles ehitatud suurte talgutena. Ühe boonusena pakuti kogu ringraja alal vaba võrguga wifi-ühendust. Kui SML andis loa pidada sel suvel A2Racingu korraldusel auto24ringil üks SM etapp, algas ka meil varasemast tihedam koostöö Soome motoringraja korraldajatega. Tänu sellele saime Piretiga kandideerida Imatra võistluse kohtunikeks. Kui kõik „nimelised“ ja juhtivad ameti olid varem juba komplekteeritud, siis pakuti meile võimalust osaleda sellel võistlusel lipukohtunikuna. See andis meile suurepärase kogemuse rahvusvahelise võistluse nö. tagatoast. Ja näitas ka seda, et vaatamata suurele tahtmisele ja optimismile tuleb teatud asju teha ikkagi planeeritult ning arvestada igasuguseid ressursse reserviga. Excelis tundub küll kuluna, kuid kui selle reservi puudumise tõttu võistlus seisma jääb või juhtuvad traagilised õnnetused, on kahju tõeliselt suur. IMK klubist saime lühida instruktsiooni enne võistlust- peate olema tund enne raja sulgemist stardi juures. Kõik vajalik antakse ja öeldakse seal. Selge siis. Olles ise aastaid mootorispordi kohtunikke koolitanud, ei jäänud me lootma ainult korraldajale, vaid tegime ka omalt poolt ettevalmistusi. Auto24ringilt saime laenuks nende rajakohtunike kombinesoonid, lisaks varusime pikkade tööpäevade jaoks ka joogi-söögi varu, mis säilib soojas ja on lihtne tarbida. Kohtunikuna töötamine on paljuski sarnane ühe matkaga- sul peab olema riietus ja jalatsid, mis on mugavad, kaitsvad ning võimaldavad pika päeva väljas liikuda; samuti tuleb toituda nagu matkal või muul kestvusalal osaledes. Korraldaja kiituseks tuleb öelda, et kohtunike ja teiste vabatahtlike toitlustamisega probleeme ei tekkinud. Mitu korda päevas toodi mile toidupakikesed söögi-joogiga. Isegi termosega kohvi oli korraldaja poolt mõlemal pikal päeval valikus. Nurinat vääris vaid kempsude vähesus ja kaugus, et meie tiheda töögraafiku juures saaks need probleemid nobedalt lahendatud. Õigel ajal stardikohta saabudes ootas meid ees juba suurem osa kohtunikest. Peagi hakati jagama raadiojaamasid ja nimetati ka igaühe amet oma postil. Valdavalt olid KP-d komplekteeritud 3-4 inimesega. Meile Piretiga anti KP15, kus piisas kahest kohtunikust. See KP oli lisatud rajaplaani alles paari nädala eest kui toimus rajal viimane ülevaatus SML-i poolt. Nimelt on vajalik, et kohtunike punktide vahel oleks ka otsene silmside ning algselt see puudus meie rajalõigul. Meie post asus ühe 90-kraadise kurvi järel, millele järgnes tõusuga sirge üle raudteesilla. Kuigi olime näiliselt sirgel lõigul, tekitas see võistlejatele piisavalt probleeme. Kui kurvi keskel oli asfalt uuendatud, siis kurvist väljumise ja kiirendamise trajektooril oli vana asfalt sügavate vagudega. Meie töölõigus oli küll paar kergemat kokkupõrget ja mõned tasakaalukaotused, kuid kõik sõitjad püsisid ratastel. Postil olles selgus, et korraldajad olid jätnud osa pealtvaatajate aladest piiramata. Lisaks ei olnud ka piisavalt turvamehi ning olemasolevaid ei olnud instrueeritud. See tähendas, et reede õhtust kuni laupäeva lõunani (kõikide treeningute ajal) tuli meil ka publiku ohutusega tegeleda. Startide alguseks leiti paar turvajat, kes suutsid hoida inimesed kõige ohtlikumate kohtade pealt eemal. Pühapäeva hommikuks toodi sinna ka mõned moodulaia jupid ja plastiklinti, millega oli võimalik ohualad piirata. Samas anti pühapäevase lõunapausi ajal raadiost korraldus minna meie ja järgmise KP kohtunikel turvama raudteesilla juurde, et inimesed ei jalutaks üle raudtee! Vedurimeestelt oli tulnud (põhjendatud) kaebusi selle kohta. Paarikümne minutiga suudeti leida sellele kohale siiski õiged turvajad ning me saime jätkata oma tööd võistlejate ohutuse tagamisel. Hämmastav, et selline olukord lasti üldse tekkida. Raadiosidest moodustas üsna suur osa korraldusküsimuste lahendamine. Ilmselt polnud IMK piisavalt asju läbi mõelnud ja osa teemasid said probleemiks seetõttu, et nende teostamine võttis rohkem aega või oli lihtsalt keerulisem kui algselt planeeriti. Samuti ei olnud võistluse juhtimine väga kindel. Kohtunikele jagati korraldusi vähe, korduvalt muudeti eelnevaid otsuseid. Võib-olla oli stardi juures ja boksialal selgemalt näha, miks mingid tõrked tekkisid. Olles juhtimisest kõige kaugemas punktis ja saades infot vaid raadio teel (veidi aitas ka võistluste kommentaator), ei olnud küll selge, mis ja millal hakkab toimuma. Kummaline tundus ka see, et hilinemisi ajakavas ei püütudki tagasi tõmmata mingite paremate otsustega, vaid töötati edasi samal moel. Kuna võistlusest ei tehtud otseülekannet, siis võis seegi olla põhjuseks, miks ajakavast kinnipidamine ei olnud esmaseks prioriteediks. Õnneks möödusid kukkumised ilma tõsisemate tagajärgedeta ning ambulantsi abi vajati vaid paaril korral. Üllatavalt suurt tähelepanu pälvisid auto24ringi kirjadega kohtunike tööriided. Esiteks olid ülejäänud kohtunikud ilma ühtse vormita ning nemad olid selgelt kadedad. Teiseks tuli meiega rääkima- tervitama mitmeid soomlastest sõitjaid ja muid võidusõiduga seotud inimesi. Neilt sai ainult positiivset hinnangut meie raja ja selle meeskonna töö kohta ning jagati lubadusi tulla edaspidigi Pärnusse võistlema. Kui meie olime nö. peidetud Eesti esindajad Imatras, siis võistlejate hulgas leidus ka Eesti trikoloori kandvaid sportlaseid. Külgvankripaar Tempel- Kuusk ja EMFi litsensiga võistlev Aimo Heinonen. Tema võistles oma legendaarse 250-kuubikulise tsikliga vanade tsiklite klassis. Võistlejaid startis Imatras palju, võistlused olid pea igas stardis väga põnevad ning võistlust kohtade pärast jagus ka võistlejaterivi tagumisele poolele. Mulle ja Piretile oli 52. Imatranajo suurepäraseks õppematerjaliks nii tulevaste võistluste töö planeerimisel kui ka oma koolitusprogrammide täiendamisel. Järgmise aasta võistlusel osalemiseks saime kutse juba koduteel olles. Loodetavasti õnnestub selle pealt arendada edasi koostööd rahvusvahelisel suunal. Kellel järgmiseks aastaks puhkuseplaanid tegemata, siis augusti lõpus Imatra ja IRRC võistlus on kindlasti kaalumistvääriv valik. Eriti mootorrattaga liiklejatele, sest neile oli korraldatud oma kogunemissõit, mille pilet sisaldas pääsu ka võistlustele. Lisaks suurepärasele võistlusele ja julgetele sõitjatele kaasaelamisele on ka Imatra linn ja selle ümbrus suurepärane turismiobjekt. Ja linnatänavatel sööv, joov ja rokkiv rahvamass samuti. Kohtume rajal! Tervitustega Raul & Piret